Author Archive

2012 in review   Leave a comment

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2012 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The new Boeing 787 Dreamliner can carry about 250 passengers. This blog was viewed about 790 times in 2012. If it were a Dreamliner, it would take about 3 trips to carry that many people.

Click here to see the complete report.

Advertisements

Posted jaanuar 2, 2013 by ChicadeDisko in Määratlemata

Tšehhi nädalane töölaager:) (08.05-15.05.2011)   Leave a comment

Nii, minu sealses koolis oli siis selline traditsioon, et iga aasta 11.klassi õpilased, kelle muidugi soovi, sõidavad nädalaks Tšehhi töölaagrisse. Kui aus olla siis ennem seda ei teanud mina sellest midagi. Muudkui klassikaaslased rääkisid igast hirmutavaid asju selle kõige kohta.

Panin siis ikka ka ennast sinna kirja. Meie klassist ei tahtnud töölaagrisse minna vist ainult 3 inimest. Ülejäänud kõik teised olid loomulikult nõus.

Nädal ennem ärasõitu hakati siis meid selleks kõigeks ette valmistama, toimusid koosolekud, kus räägiti ära, mis me endale muretsema peame, mida pakkima peame, millised on reeglid ja mida see töö endast ette kujutab.

Loomulikult reeglid läksid kõigil ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kõik olid ju elevil, et nädal aega veel ja juba läheme. Muidugi õpetajad ennem seda ütlesid,et ei ole üldse kindel, et minek on jne. Kuid siiski ühel pühapäeva hommikul oli siis minek.

Tšehhi jõudsime mingi hommikuks ja õhtul mingi kella kuue paiku jõudsime siis enda ööbimiskohta. Ilus päikesepaisteline päev oli. Kuid see mida me esmalt nägin oli suht šokeeriv. Sõitsime kuskile hoovile, kus ümberringi ei olnud midagi. Aint mingi sellised vanad stagna aegsed majad, mingi puust suur varjualune ja siis maja küljes oli veel väike varjualune, kus asus buffet/baar.

Muidugi kõik kohe bussis karjusid, et pöörame otsa ringi ja lähme minema (mina loomulikult olin see kõige kõvem karjuja seal!). Läksime siis bussist välja ja kohe oli maja akende peal mingid tüübi, kes jälgisid meid nagu mingit kino vaataks. Tassisime asjad siis kuskile ruumi ning jäime edasisi juhtnööre ootama, et mis nüüd edasi saab.

Tegime seal siis kõik nalja vetsude üle, kuna seal oli mingi pikk rida mingi sinise ja kollaste ustega asjandusi ning kui ukse lahti tegid, leidsidki üles wc-d. Jahm. see oli ka siis väike šokk .

Lõpuks jagati meile toad kätte. Pm ühte tuppa läksid siis mingi 16-18 tüdrukut ning kuttidel oli siis eraldi tuba, ka mingi 16 peale. Ja ainult üks võti, teadsime juba ette, et sellega saab probleeme olema.

Õhtul siis saime kõik enda voodi kohad kätte, räägiti meile, mis meid ees ootab, veel kord reeglitest jne. Ning peale seda läksime kohalikku buffet/baari, et ära proovida seda legendaarset Tšehhi õlut. Kuna minul ei olnud tšehhi kroone siis klassivend oli nii armas ja tegi mulle siis välja. Terve selle aja sain teada,et neil niisugune traditsioon, et kui keegi läheb endale õlut ostma siis ostetakse ka enda kõikidele sõpradele.

Esimene õhtu möödus rahulikult. Saime teada,et siiski ei pea me nendesse välisvetsudesse minema, et majas on olemas täiesti korralikud wc-d ja dušširuumid.

Järgmisel hommikul, kui ärkasime ajasime siis enda tööriided selga, tegime enda hommikused toimingud ära ning läksime alla hommikust sööma.

Peale seda saime mingit raudmaeiteamisasjad ja jalutasime majade läheduses olevale põllule. Räägiti ära, et tegemist on õlletaimedega, mida peame hakkama traadi ümber keerutama. Saime teada enda tükitasu jne..

Ning siis jaotati kõigile enda read kätte ja töö võis alata. Muudkui käisid meil mingid kaks tädi järgi, kes meile siis uuesti õpetas, et kuidas ikka tegema peame. Sellel päeval jõudsime põllule mingi kell 8 hommikul ja jõudsime elamiskohta samal ajal, ainult, et õhtul. Kõik siis jooksid üles, et dušši jaoks asjad võtta ja dušši alla minna. Tuli välja, et seal koos meiega on veel mingid noorterühm, kes jõudsid ennem meid kohale ning seega seisime ja ootasime, kuni nemad said enda asjad tehtud.

Kõik see nädal aega möödus suht samas võtmes. Hommikul põllul, lõõskava päikese alla, ilma tuuleta. Magamiskohta jõudsid olid surmväsinud, ronisid dušši alla ja siis natukeseks magama ja õhtul läks trall ja pidu jälle pihta. Tavaliselt jõudsime magama mingi kella 01:00 ajal, mis siis, et õhturahu oli kella 23:00 ajal.

Esimesel õhtul olime me kõik surmväsinud, peale tööd, kuid peale seda harjus keha sellega ära ja õhtul oli kohe palju rohkem energiat, et igast asju korda saata õhtuti. Tegime enda tantsuklubisid, aliase moodi mängu jne. Mina isiklikult olin koos nii enda klassi omadega kui ka teise klassi omadega, kes meiega koos tulid (meie klass pidi pooleks minema, kuna liiga palju inimesi ei saanud ühte kohta kaasa tulla, seega oligi üks ja pool klassi). Teise klassi omadega hakkasin ma suhtlema juba teisel õhtul. Ja tglt terve selle aja saime me kõik ilusti läbi.

Välja arvatud siis kolmapäeva õhtu, kus need teiste noorte grupi tüübid üritasid meiega koos olnud kuttide tuppa tungida ja seal “pidu” panna. Loomulikult tekkis sellest suure üritus, kuna meie omad ajasid nad siiski sealt ilusti välja, me olime algul all, kuid siiski pidime üles minema, kui üks tüdruk alla tuli ja õpetajaid otsis, et nad need tüübid ära sealt ajaks. Nu ma jooksin ka siis üles, olin trepi peal kui nad meile juba vastu tulid ja hakkasid meid seal tõukama. Pm teise grupi seltskonnas olid ainult kutid ja meie trepi seisime siis meie ja nad siis hakkasid nügima meid seal trepi peal. Selle käigus kukkus üks tüdruk trepist alla ja mind löödi vastu põske. Ei ole aimugi, kes seda tegi või miks vms. Lihtsalt kõik see juhtus liiga kiiresti, et millestki aru saada.

Ma muidugi ei tahtnud, et keegi teaks, et mind löödi, seega ütlesin ainult ühele oma uuele sõbrannale, et mind löödi, et lähen vaatan vannituppa, et see koht sinine ei oleks vms. Ütlesin ka, et ära kellelegi sellest räägi, kuna ilmselgelt see tüdruk, kes trepist alla lendas vajab õpetajate tähelepanu rohkem, kui mina seda vajasin. Kuid ei. Tulen siis vannitoast välja ja õpetajad ning Mato piirasid mind ümber ja hakkasid küsima igast küsimusi. Arvasid, et äkki mul on peapõrutus vms. Rahustasin nad maha, et midagi hull ei ole, et aint põsk tulitab. Kuna nii kui nii kutsuti neile kuttidele politsei, siis õpetaja arvasid, et ma peaks ikka avalduse tegema. Aga kuidas ma selle avalduse teen, kui ma isegi ei näinud, kes mind lõi!?!

Peale seda kui õpetajad ära läksid tuli Mato uuesti minu juurde, kallistas mind ja küsis uuesti, et kas kõik on ikka korras:) See oli temast ikka nii armas. Nii ta loomulikult tegi mitu korda sellel õhtul.

No pm kohale jõudsid siis lõpuks kaks politseiautot ning meie ei suutnud kuidagi tüdrukutega sealt ennast eemale hoida. Leidsime igast võimalusi, et aknast seda kõike jälgida, mis õues toimus. Ennem politsei tulekut oli vabsee nii, et meid kõiki suruti tubadesse, kuna need kutid ütlesid, et nad tulevad veel tagasi ja tulevad kaklema vms. Kui politsei juba tuli siis hiilisime jälle välja. Loomulikult eks.

Pärast sain teada, et need teise grupi omad olid seal kõik alles noortevanglast vabanenud vangid ja sellepärast nad siis nii osavalt seal trepi peal nügisidki ja igast trikke seal tegid. Kusjuures ennem seda kõike me laulsime nendega baari juures Slovakkia igast süldikaid ja kõik oli korras. Ja tund möödus sellest ja meie ööbimiskoha ees seisid kaks politsei autot ning meiega koos olnud tüdruk, kes trepist alla lendas, veetis öö haiglas.

Kui see jama kõik kõrvale jätta (nu tglt see sündmus ei olnud ainuke meil seal toimunud probleemidest, meil oli neid veel, kuid need olid nii väiksed:)), siis oli see kogemus ikkagi mõnus, saime seltskondlikult tööd teha, viimasel õhtul oli mõnus grilliõhtu selle ürituse lõpetamiseks ja üldse iga õhtu sellest ajast oli lihtsalt supper.

Loomulikult tänu meie lõbusatele õpetajatele toimus meil ka viimasel päeval, kui töö kõik tehtud saime, väike slovakkia pulm. Kõik oli olemas. Loor, kimbud, isamehed, preester, isad, emad. Ütleme kogu kupatus ikkagi:D Super kogemus oli see.

Sain endale sealt terve klassitäie uusi sõpru kelle juures koolis vahetunni ajas juttu sai rääkida ja tekkis meil ka väike traditsioon, reedeti peale kooli käisime ühe osaga sellest seltskonnast kuskil järve ääres istumas vms. Ja loomulikult minu Mato, kes kooli vahel lõi alati särama kui mind nägi ja kes mulle muudkui armsaid kommikesi ja kallistusi jagas:) Aap ja peale seda koolis oli näha kutte, kellel oli töölaagrist järgi mälestus, uue soengu näol. Keegi oli endaga kaasa toonud juukselõikuri ja siis õhtul poisid ikka olid üksteise stilistid! Ilmselgelt olid nad väga helded, kui ühel kutil lasti nulliga maha pm otsa ees olevad juuksed!

Loomulikult ei töötanud me seal tasuta. Lõppkokkuvõttes sain mina nt 80 eurot. Mis siis, et ma enamuse aja seal põllu peal lobisesin, magasin või jahm, lobisesin. Tglt tööd sai ikka tehtud aga meie klassi omad olid seal need kõige laisemad:D

Jällegi mälestused + uued sõbrad terveks eluks!!!

Posted august 5, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata

Itaaliaaa….Supper! (12.03-19.03.2011)   Leave a comment

Ilmselgelt olen ma enda blogi vääga unarusse jätnud. Vabandan siis selle pärast. Lihtsalt väga kiire vahetusaasata lõpp oli ja kui aus olla siis kodus jätkus kõik sama kiirelt.

Itaalia. Olete kuulnud igast asju sellest kohast eks. Mina siis käisin Cortina D`apezzos, koos pere ja perekonna tuttavatega. Selline tõsine sportlik puhkus oli ikka.

Pm juba reis sinna oli päris pikk, kuid siiski möödus see minu jaoks magades. Kohale jõudsime, leidsime enda hotelli üles, tegime enda check-ini ära ja siis tubadesse. Õnn oli, et oli mingi 4 tärni hotell, kuna olime katusekorteris oma perega ja sinna kotte tassida oleks ikka tõsine piin olnud.

Pm terve meie reis siiski tiirles ümber lumelauatamise ja suusatamise. Käisime sõitmas pm iga päev erinevatel mägedel. Mina olin siis see, kes alles õppis lumelauatama ja kui aus olla siis just nendel mägedel, hmm ei ole just alguse suhtes hea algus, kuna esimesel mäel millel me käisime oli algul mingi kaks tõstukit, millel ma pidin ilusti peale saam aja siis jälle maha (aitähh vahetusvanematele, kes mind ikka väga palju aitasid selle juures!). Loomulikult viimase tõstukiga suutsin enda perse kuidagi tõstuki ette jätta ja sain tõstukilt löögi!!! Ma ei olnud saanud isegi mäe peale, kui juba tekkisid vigastused eks!

Esimene päev oli kõige jubedam. Pidin korralikult ära harjuma lauaga, siis kohe viidi mind punasele mäele, kust ma loomulikult karjudes alla tulin, ja siis tehti veel mingit hullemat tempot ka, et siis kohtumispaik kokku selgitada. Ilmselgelt olin mina viimane, kes sinna jõudis 😀

Jahm esimene päev lumelaua õppimise suhtes läks suht edukalt. Oli ilus ja mõnus ilm ning lumi oli ka parajalt sula, et laud libises ilusti edasi. Sain ilusti selgeks sikk-saki sõitmise. Tegin juba ka paar hüpet, kuna keegi ei olnud mulle rääkinud, et kuidas ma hoo maha saaks, kui see liiga suureks läheb. Siis ma lihtsalt lendasin seal suuremate mäeküngaste pealt alla. Pole hullu jäin elama.

Kuid siiski suutsin jälle sabakondi peale kukkuda ( Poolaasta seminar, kukkusin sabakondi puruks! Ja sellest oli siis möödas mingi kolm nädalat?). Ilmselgelt tuli siis varemalt koju minna, kui teised. Mina ei olnud seal ainuke õnnetu, kel õnnestus halvasti kukkuda. Kallis Barbora kukkus enda lõua katki. Seega saime siis ühe auto täis inimesi ja sõitsime hotelli. Saime siis Barbora lõua ära tohterdatud, läksin mina voodisse pikutama, et enda sabakondile natuke puhkust anda, vaatasin siis filme ja jäin magama.

Kui teised ka koju jõudsid käisime ujumas ära ja peale seda istusid vanemad kuskil kellegi hotellitoas ja meie noortega läksime siis välja küla uurima.

Ei leidnud me sealt midagi. Kõndisime küla teise otsa ja sama targalt tagasi, kuna seal külas ei olnud tõesti midagi. Leidsime siis hotelli lähedalt ühe väikse pizza koha, millest sai meie igaõhtune pelgupaik.

Pm kõik see 6 päeva mis me seal Itaalias olime läks kõik ikka mägedel olemise peale. Õppisin ka kolmandal päeva ja peale seda slaalomit. Tõsiselt rõõmus olin ikka, kui välja hakkas tulema. Loomulikult sain ka selgeks, kuidas lahtiste tõstukite peale istuda nii, et lumelaud on jala küljes, õppisin selle ära ka ainult selle pärast, et mul ei jäänud lihtsalt muud üle. Aga eks see oligi kõige parem, kuna esimese mäe peal ma ikka innukalt krabasin laua sülle ja istusin maha (muidu sellist asja ei lubata, kuid tegin tõstuki meestega diili:P). Kuid juba teisel päeval siis õppisin ka selle raske asja ära.

Päris nende tõstukitega ma ei pidanud sõitma, kus on see pulk ja sa toetad nende peale. Kusjuures ei tahtnud nendega sõitmist isegi ära õppida, kuna just eelmine kord ma niimoodi ka enda sabakondile tegin haiget.

Ütleme nii, et terve selle reisi ajal õppisin ma loomulikult häästi palju uusi sõnu slovakkia keeles ( Tänu Edkole, kellega me ikka igal õhtul pikalt jutustasime:)), õppisin ära slaalomi, tõstukitega sõitmise ja sain üldse julgust niisuguse asjaga tegelemiseks, kuna kui sa oled ikka mingi 3000 m kõrgusel ja tahad alla saada, siis sul ei jää ju midagi muud üle, kui pead lihtsalt alla sõitma…

Ainuke selline tüüpiline turistidele omane asi, mida me tegime oli see, et läksime ühel päeval peale lumelauatamist Cortina linna (Itaalia kõige kallim linn üldse!) ja saime kokku Gabikaga, peretuttav, kes töötab Itaalias ühes häästi kallis hotellis Cristallos. Jõime siis seal hotellis temaga teed, rääkisime juttu, näitas meile hotelliruume ja rääkis hindadest (ütlen ainult, et mingi üks öö oli normaalses toas mingi 800 euri. Aga võib-olla peaks seal lõpus üks null veel olema vms.) Pm sealsed hotellikülalise on mingid eriti snoobid ja kui nad meid nägid, et me seal mingite suusapükste jne asjadega, siis oli lihtsalt liiga naljakas mitte neile näkku naerda nende näoilmete pärast.

Peale hotelli läksime siis linna peale jalutama. Tegime siis vaateakna šopingut. Tõsiselt. Ma ei oleks vist raatsinud sealt isegi mingit võtmehoidjatki osta!

Peale seda saime Gabbiga kokku kuskil koogikohvikus, kus ta ostis meile mingit Itaalia special jooki. Peale seda läksime siis mingisse supermarketisse ja siis hotelli tagasi.

Ja nuh suveniirid ostsime siis hotelli kõrval asuvast suveniiripoest. Aap. Loomulikult saime ka netis passida, kohalikus pizzakohvikus.

Terve see reis oli omamoodi huvitav, kena loodus, hea tegevus päevaks ja mõnus seltskond õhtuks. Tõsiselt ma mäletan vist kuni elu lõpuni meie õhtusid seiklusi väljas. Igast lollusi sai korda saadetud ja kohe mitme ämbri täie naerdud:)!

Mälestused terveks eluks:)!

Posted august 5, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata

Ball 2011…Vyborne!!!   Leave a comment

Ütleme nii, et balliks ettevalmistumine võtab aega vähemalt kaks  nädalat. Pead leidma endale kleidi, kingad jne, jne. Ja kui see õige ballipäev kätte jõuab, tuleb ruttu kõik muu jama ära teha, nagu kõik vajalikud asjad kotti toppida, mida arvad, et kindlasti kasutad (kui aus olla siis tglt mitte, sest sul on lihtsalt liiga palju tegemist!), dušši all käia ning minu puhul sebida keegi, kes teeks soengu ja meigi. Ma loomulikult jätsin selle asja viimasele päevale:D

Pm kui kleit ja kingad käes olid, jäi ainult ära oodata 12-ndat veebruari. Kuigi ennem juba 11-ndal veebruaril käisin ma koos teiste õpilastega saali valmis seadmas. Panime pikad lauaread, koos toolidega paika ning peale seda pakkisime kolmekesi dombola auhindu(dombola on selline suur laud kus on hästi palju kingitusi, mis kohalikud firmad on andnud, just teatud balli jaoks, ja kui aus olla siis ei teagi, mis selle rahaga tehti, mis koguti dombola piletite müügist), samal ajal,  kui teised lauda kaunistasid.

Kui aus olla siis reedesel päeval oli seal saalis päris külm, kuid kui ma mõtlesin selle peale, et järgmisel päeval on seal saalis üle 200 inimese, siis arvasin, et kohe kindlasti  külm ei hakka. Kogu saali kaunistamine ja kinkide pakkimine võttis meil aega kolm ja pool tundi. Ning siis sain sõbrannaga koju ning pidin kohe enda tuppa ruttama, et fotokas haarata, et  enda vahetusvanematest pilti teha, ennem , kui nad enda ballile läksid. Kahjuks ma enda digikaga ei saanud just kõige paremat pilti. Ei tea miks aga ta streikis terve selle nädalavahetuse.

Järgmisel päeva hommikul, pakkisin asjad ära, tegin praekartuleid (samal ajal vaidlesin Robkoga, kuna ta üritas mulle õpetada, kuidas temaarust saab ainult praekaid teha, aga ma loomulikult tegin ikka nii, kuidas mina tahtsin:D),sõin ja kui kõht täis, värvisin varbaküüned ära. Ootasin  pool tundi , et värv ilusti ära kuivaks ja ma saaks dušši alla hüpata. Ennem seda kõike sain Katka nõusse, et ta mulle õhtupoole meigi teeks. Seda küsisin ka alles siis, kui ta oli juba ennast valmis seadnud, et välja minna.

Peale kõike seda, kui olin riides, meik ja soeng valmis oli aeg Jasenicasse põrutada. Sain sinna sõbranna isaga. Jõudsin ilusti kõikide toimetustega õigeaegselt valmis, sain veel  minutit rahulikult istuda ning peale seda haarasin enda koti ja veel ühe kingituse dombola lauale ning istusin autosse.

Ball algas kell 17:00, mis minuarust on suht vara siiski. Ametlik avamine oli siiski 17:15 kuna oodati hilinejaid. Õhtujuhtideks olid Marek (minu klassivend ) ning üks tüdruk koolist. Rääkisid ära mis toimuma hakkab ning siis Marek ütles mulle eesti keeles:”Tere tulemas ja ilusat õhtut!”, selle pärast pidin ma püsti tõusma, algul istusin küll vaikselt enda toolil ja siis kui enda ümber vaatasin kõik näitasid mulle, et tõuse püsti, kui lõpuks siis püsti tõusin oli suur aplaus ning ütlesin siis Marekule vastu, et aitähh:). Minu vastusele järgnes suur naerupahmakas, sest eesti keel on nende jaoks väga naljakas. Siis kutsuti kooli direktor kõnet pidama.

Kui direktor oli enda kõne ära pidanud ja “kongi” löönud (kongiks oli mingi ülisuur praepann), tõusid kõik püsti ning lõid mahlapokaale kokku.

Siis oli aeg esimese käigu jaoks, milleks oli lihtsalt kerge eine: sai, sink, muna ja natuke rohelist.

Ning peale seda hakkas tantsuring. Kaks tundi tantsimist (tantsisime ka jenkat, mille käigus, ma enda sukad suutsin ära lõhkuda. ÕNNEKS oli mul varusukad igaks juhuks kaasa võetud), ringi jooksmist ja piltide tegemist ning aeg oli jälle maha istuda ja pearooga nautida. Ennem pearooga oli veel tunnike tantsimisaega, mille ajal olin ma Klara juures ja tutvusin tema klassiga. Kuid kui algas Abba ja Greasi laulude voor, läksime kõik koos tantsima. Siis tehti paus, et sööma minna. Pearoaks oli riis, kartulid, kanarull, kaste ja natuke juurviljasalatit.

Kui see söödud tuli mingi ühistantsuvoor. Kõik läksid tantsupõrandale ja hakkasid tantsima ühte sellist lahedat grupitantsu. Kuna ma seda tantsu ei teadnud, siis kõik partnerid, kellega ma tantsisin pomisesid mulle, mis ma tegema pidin, kuigi jahm, sain selle tantsu kiiresti selgeks, kuna see ei olnud midagi keerulist.

Kui kõik olid jälle ennast hingetuks tantsinud tehti paus, et rääkida, mis veel tulekul ning, et nüüd on võimalus dombola pileteid osta. Ma ka siis ostsin kümme piletit. Kokku oli 11 piletit, kuna igale ühele asetati taldriku juurde üks tasuta pilet. Siis valiti rahva seast 10 õpilast, kes hakkavad näidendit lavastama, Marek tahtis ka mind valida aga me läksime klassiga teisele korrusele, et oleks parem ülevaade. Need kümme õpilast saadeti siis ukse taha, et enda lühinäidendit ette valmistada, neile anti 10 mintsa, ülesandeks oli, lavastada näidend muinasjutust “Naeris”. Peaks mainima, et päris loovad olid nad.

Siis hakkas jälle tants ja trall pihta. Tõsiselt ma ei ole elu sees nii palju ühe päeva jooksul tantsinud. Tegime uuesti 10 mintsase puhkepausi tantsimisest ning peaale seda tuli järgmine grupi tants. See oli selline bollywoodi tants. Kui keegi minu vanast klassist seda postitust peaks lugema, märgiks ära, et see lugu oli see sama, mille järgi me tantsisime 2009 aasta jõulupeol. Nii, et ma teadsin juba osasid tantsuliigutusi.

Kui see tantsuring lõppes oli aeg dombolo auhinnad välja loosida. Ma ei võitnud mitte midagi. Nii nõme, kuna mul oli 11 piletit siiski! Klassivend võitis nt elusa kana. Kuid kuna ta elab korteris kinkis ta selle kana meie direktorile, kes naljaga pooleks mainis, et homseks on vähemalt maitsev õhtusöök olemas.

Peale seda tuli õhtu snäki voor, milleks oli täidetud kapsas. Ma ei saanudki seda proovida, kuna rääkisin Klara ja Adamiga. Klara on mu tugiisik, kuid sain seda teada, alles kui olin Jankole kirja saatnud, küsides, et kas mul on üldse siin keegi selline, kellele võin oma muresid kurta, kui põhjust peaks tekkima. Sain teada, et ta ei teadnud, et tema peab mulle teada andma, et ta on mu tugiisik, sest ta arvas, et Janko viis mind sellega kurssi ja andis tema telefoni nr ka. Kuid siiski mitte. Seega vahetasime telefoni numbreid. Ning siis hakkas õhtu kõige põnevam osa:

PARTIŠKA! Valitakse viis humoorikat inimest, kellele loetakse ette, mida ja kuidas käituma peavad ning ennem seda üks nendest viiest inimesest saadetakse ukse taha, sest ta peab pärast ära arvama, miks need neli inimest niimoodi käituvad ja mis neil viga on. Osalejateks olid meie kooli direktor, mu klassivend Marek, ning veel üks Marek ja üks tüdruk. Tüdruk saadeti ukse taha. Oli siis nii, et see tüdruk oli õpetaja ning teised kolm olid õpilased, mu klassivend oli siis õpetajasse armunud ja pidevalt avaldas ta talle armastust ja sellega kaasnes direktori kisa ja teise Mareku väga veider käitumine. Lõpuks kui asi oli kaks korda läbi tehtud sai see tüdruk aru, miks nad niimoodi käituvad.

Peale seda tantsisime kella poole neljani, tantsisin koos Evkaga, Klara klassiga ja loomulikult ka enda klassiga. Vahepeal, kui Klara klassi juures tantsisin tuli klassivend sinna ning kutsus mu sealt ära, et ma ikka enda klassiga tantsiks, kui siis enda klassi juurde jõudsime tõmbas Marek mu klassi ringi keskele ning keerutas mind ringi ja ise üllatunult lausus, et näete, Janne oskab ka ikka tantsida.

Pm kell kolmveerand neli hakkasime kõik koos saali korrastama, tüdrukud võtsid laudade pealt asjad ära ning siis poisid viisid lauad ja toolid omale kohale ning siis kogunesime kultuurimaja ette, et bussi oodata. Kella nelja paiku olime Namestovos. Algne plaan oli, et ööbin Marika juures aga kuna sain teada, et teised lähevad kella viie paiku Vavrečkasse. Seega läksin koos nendega Retrosse. Jõime teed ning puhkasime jalgu. Kella viie paiku sain siis koos Patjo, Mareku ja Maceliga koju. Pidin ka väikese jalutuskäigu tegema, kuid kui aus olla siis mul selle vastu ei olnud midagi, kuna tõsiselt kena õhtu oli. Jalutasin pm niimoodi, et muudkui vahtisin taevasse, kuna üle pika aja nägin tähti. Järgmisel päeval magasin loomulikult kella 12:00-ni:D

Posted märts 9, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata

16-20.02.2011 poolaasta seminar   Leave a comment

Kõik algas siis 15.veebruaril. Tglt juba natuke varem. Kui Teele helistas ja küsis, et kas on ikka kindel, et me oleme seminarile registreerinud, kuna siia maani ei olnud meile kirju tulnud, et kuhu läheme ja rongipiletid.

Vist sain selle kirja kätte mingi 13.veebruaril. Seega hakkasime vahetusemaga mõtlema, kuidas ma saaksin Žilinasse, kuna rong läks Žilinast. Leidsime sellise otsebussi Vavrečkast Žilinasse.

15-nda õhtul pakkisin asju. Kõigepealt päeval ühte kohvrisse ja siis vahetusema arvas, et neil on parem kohver. Seega sain õhtul uuesti enda asju pakkida. Peale seda vahetusema rääkis mulle, kus on rongijaam ja kus on Miraaš (shoping centre kesklinnas).

Järgmisel päeval ärkasin varakult, kuna buss läks mingi seitsme kaheksa paiku. Seega kui valmis sain siis tassisime mu asjad bussi: kohver, lumelaud koos saabastega, lõpakakott ja söögikott(kuna läpaka kotis polnud lihtsalt ruumi selle kõige jaoks mis vahetusema mulle ostis). Vahetusisa viis mind siis Vavrečka bussipeatusesse, tassisime mu asjad sinna ning ta ootas siis, kui buss tuli.

Ootasin mingi aint 5 mintsa, peale seda ostsin pileti Žilinasse ning siis näitasin enda asjade peale ja küsisin, et kuhu ma selle kõik võin panna. Seega kohver ja laud läksid bussi alla ning sõit võis alata. Algul istusin mingi naise kõrval , kuna buss oli päris täis. Arvatavasti paljud sõitsid tööle Dolny Kubinisse. Kuna peale seda peatust oli buss suht tühi ja sain ilusti magama jääda.

Kui juba Žilinas olin ärkasin ülesse. Bussijaamas bussijuht tõstis mu asjad bussialt välja. Võtsin enda asjad ning liikusin siis rongijaama poole, tundes ennast kui eeslina. Inimesid vaatasid mind päris imelikult, sest tassisin lumelauda endaga kaasa aga mitte kuskil ei olnud lund.

Rongijaamas üritasin leida kohta, kus saaks enda kohvri ja laua jätta, sest mul oli mingi kolm ja pool tundi aega, ennem, kui rong läks. Iseseisvalt seda ülesse ei leidnud. Seega küsisin ühe mehe käest, et kuhu ma saaksin enda asjad jätta. Ta suunas mingi kabiinide juurde. Kõndisin siis teise rongijaama otsa, kuid kui neid kabiinikesi nägin, oli selge, et minu asjad sinna ära ei mahu. Siis tuli see mees minu juurde ja ütles, et ma saan enda asjad jätta infopunti. Ta näitas mulle kus see on, tänasin teda ning läksin siis sinna inforuumi.

Tassisin enda asjad sisse, panin seina äärde seisma ning maksin selle eest mingi kaks eurot vist. Sain mingi paberitükikese ning siis tassisin asjad taharuumi. Ja nüüd oli siis aeg selle Miraaši otsimiseks. Läksin siis bussipeatuse juurde ning küsisin ühelt nooremalt naiselt, et kus asub Miraaš. Ta ütles,et lähed bussijaama ja siis seal on mingi silt ja sealt pöörad vasakule jne jne. Ma selle peale küsisin, et kas ma sealt ei võiks minna. Ütles, et võin aga see on väga keerukas.

Tegin siis kõik nii nagu see naine ütles, kõndisin mingi kildi maha. Ja kui kohale jõudsin, nägin, et ma oleks saanud sinna samma kohta, kus seisin, mingi 300 m kõndimisega mitte kildi. Ilmselgelt sellel naisel ei olnud just kõige parem päev olnud ja kell oli alles 10:00.

Miraašis siis hüppasin läbi pm kõikidest poodidest mis seal olid. Ostsin endale rahakoti, ühest teisest poest püksid, poleero, kolm paari kõrvakaid (üks paar oli Teelele) ja ühe kaelakee. Tüüpiline mina. Kui ei ole ruumi kohvris siis ikka minnakse ju šoppama!

Peale seda hüppasin läbi toidupoest ning ostsin endale mingi puuviljasalati. Siis liftiga üles neljandale korrusele, kus oli terve korrus mõeldud igast kohvikutele ja söögikohtadele. Seal oli ka mingi hull suur koht, kus olid lauad ja toolid. Seega istusin sinna, võtsin läpaka välja ning leidsin endale mingi kohviku wifi. Rääkisin mampsi, Jaana ja Heleniga ning nautisin enda salatit.

Kui aint 15 mintsa oli rongini jäänud, läksin tagasi rongijaama. Võtsin eda asjad ning istusin perroonile. Olin nagu täiega närvis, kuna mul ei olnud õrna aimugi, millise perrooni peale ma minema pean. Küsisin algul ühelt naiselt ning siis lõpuks kui oli 5 mintsa veel jäänud, ühelt mehelt, kes ootas ka rongi. Tuli välja, et ka tema läheb Prahasse. Tuli välja, et kask rongi läheb sinna, üks varem ja teine mingi 10 mintsa hiljem. Ta ütles mulle, et kui on aeg perroonile minna ta ütleb mulle. Ootasime veel mingi 5 mintsa ning siis tuli õigele perroonile ronida. Kui aus olla siis ma olin päris närvis… Mina tassisin enda kohvrit ja kõike muud ning see mees pakkus, et ta võib mu laua võtta. Loomulikult ei olnud mul selle vastu midagi. Perroonile jõudes pidime aint 2 mintsa ootama ning rong oligi seal. Selle ajaga sain teada, et see mees reisib pidevalt Prahasse, kuna ta töötab seal. Kui rong tuli nägin ilusti aknast Teelet ja rahunesin maha, kuna olin siiski õige rongi juurde jõudnud. See mees aitas mul asjad rongi tõsta ning Teele tuli mulle vastu. Kallistasime ning tassisime mu asjad siis meie kohtadele.

Rääkisime, mis vahepeal toimunud on ning nautisime rongisõitu. Natuke ennem seda, kui meie lõpppeatus tuli, helistas Dada ning ütles, et nad pidid teise rongiga tulema ja seega peame ronge vahetama üksi, kui me loomulikult tahame, võime ka neid oodata rongijaamas.
Otsustasime siiski, et vahetame ronge üksi. Kui aeg oli maha minna tõstsime asjad rongist maha (seal oli üks vanem mees, kes meid aitas, nii, et aitähh selle eest:)). Peale seda hakkasime uurima, millise perrooni peale pealeme minema. Tuli välja, et teise perrooni peale. Tassisime asjad siis sinna ja juba pidime need kõik rongi peale tõstma. See sõit ei olnud väga pikk. Mingi kõigest pool tundi ja pidime jälle asju tassima hakkama.

Rongijaamas ootasime Veronikat ja Terezat mingi pea tund. Peale seda tassisime asjad autosse ning läksime Kristinale järgi. Peale seda sõitisme siis enda motelli. Lumelaud suusaruumi ning kohver ja muu staffi pidime teisele korrusele tassima, üks trepp oli mõnus lai, teine mingi hull kitsas ja siis pidime uuesti pool korrust alla tassima, kuna see motell oli lihtsalt imelik, kuid hea hubane;)

Meie saime siis kolmepeale toa. Nimeks sai see tuba loomulikult eestlaste tuba:D Valisime endale voodid, panime asjad ära ning läksime alla sööma.
Peale seda oli meil natuke vaba aega ning siis hakkas õhtune programm. Tutvumismängud. Kahjuks mul siiski ei jäänud kõikide nimed meelde. Aga oli veel aega neid õppida.

Järgmisel hommikul kell kaheksa oli hommikusöök. Peale seda panime riidesse, et mäele minna. Sõitsime rongbussiga üles, kuid kuna meil ei olnud tšehhi kroone ja kaardiga maksta ei saanud siis pidime alla tagasi jalutama, kuna me mäele ei saanud.

Seega pool seltskonnast läksid niisama sinna jalutama ning kõik ülejäänud (kõik slovakid ja üks tšehh) läksime mingi 5 km kaugusel asuvasse linna. Pm ma ei mäletagi täpselt aga retk kestis kokku vast pea kaks tundi ning peale seda olime suht väsinud ikka. Motelli tagasi jõudes dušši alla, peale seda sööma ja tunnine uinak. Peale seda oli meie esimene sessioon, kus rääkisime enda perekonnast ning , et kas meil on mingeid probleeme. See sessioon oli ainult slovakkidega.
Peale seda oli õhtusöök ja algas õhtune programm.

Õhtune programm oli siis igast mängud, kuid ennem seda tšehhid tutvustasid enda elu Tšehhis, näidates pilte ja rääkides mis toimunud oli. Kuna ma ennast väga hästi ei tundnud siis läksin varem magama.

Järgmisel hommikul ärgates oli mul veel halvem olla, ju siis külmetasin meie armsa jalutuskäigu ajal.(PS! Üks lõik meie teekonnast nägi välja selline, justkui oleks Eestis jalutanud. Vähemalt meie arvasime Teelega nii!)
Kuid siiski peale sööki kobisin tagasi voodisse, kuna ei olnud lihtsalt jaksu, et mäele ronida. Magasin mitu, mitu tundi.. Kuni kella kaheteistkümneni ja kuna üks Tšehhi Yfukas oli ka haige siis ta käis vahepeal minu juures igast tablette mulle andmas.

Kui teised tagasi tulid ärkasin üles. Tundsin end kohe palju paremini, ning seega läksime alla sööma. Peale sööki oli natuke vaba aega ning siis hakkas uuesti sessioon. Seekord koos tšehhidega. Peale seda õhtusöök ja siis õhtuprogramm. Sellel õhtul oli slovakkide õhtu. Ehk siis meie kord tutvustada teistele meie poolaastat, näidates pilte. Peale seda oli selline väike mängudevoor. Kui see läbi sai ning teised hakkasid lauamänge mängima, tulime me Teelega ära. Panime ööriided selga, mõnusa muusika mängima, laotasime kõik enda söögid, mis me eelmisel päeval ostsime, voodi peale ning õhtu möödus piknikuga ja rääkides. Muidugi lõpetuseks tegime väikese fotosessiooni, mille käigus avastasin enda telefonis igast erinevaid lisafunktsioone, et pilte huvitavamaks muuta ja sarivõtteid teha jne. Igas tahes oli meil väga lõbus.

Lõpuks kui Kristina tuli läksime me õue pingi peale ning siis rääkisime kuni kella üheni vist, ei tea mis oli aga lihtsalt ei olnud und.

Eelmisel päeval oli meil kaval plaan, et ärkame kell kaheksa ning 08:15 läheme alles sööma. Nii siis saigi tehtud. Peale seda riidesse ning jälle sellele rongbussi. Kuna Dominik see kord ei tulnud mäele siis sain ma tema mäepileti. Kui ootasime tõstuki juures siis Teele rääkis ära mulle mida ma tegema pean. Lõpuks kui üles jõudsime tulime maha ja jäime kõiki ootama. Seal oli mingi kaks meest, kes jagasid meile teed ja panid kirja, et kes mäel on jne. Kuna ilm oli päris külm siis keegi loomulikult ei öelnud teele ei.

Siis läksime mingit eriti kitsast teed pidi mäele, algul ikka proovisin lumelauga alla minna, kuid siis andsin alla, kuna mind hirmutasid see suur org, mis seal oli. Kujutasin koguaeg ette, kuidas sellest nõlvast alla lennata on, isegi mu kujutuses ei olnud midagi meeldivat. Seega jalutasin mäeni.

Siis tuli järgmine takistus minu jaoks. Tõstuk, mis oli mõeldud kahele inimesele. Teele, kallike, seletas siis mille ära, mis tegema pean ja sõitsime siis üles. Suhteliselt pikk sõit oli. Ning see lõpp ei meeldinud mulle üldse. Järsk nõlv üles ja siis alla. Tänu minu osavusele me kukkusime. Vabandust Teele!

Peale seda hakkasid minu lumelauatunnid. Õpetajaks oli mul siis Teele. Mingi õppisin siksaki ära ja siis lõpuks 45 mintsa või loodan, et siiski vähem õppisin, kuidas laua peal püsti seista ( see ei olnud üldse hea harjutus mu pepule!!!). Lõpuks olime siis poole mäe peal. Kusjuures ilmaga meil väga ei vedanud, kuna oli udune, külm, lume asemel oli jää (isegi kui lund sadas, sadas tegelikult jäätükikesi…Siber!).

Minujaoks järgmine takistus. Järgmine tõstuk. Seekord siis need üksiktõstukid, punase kettaga, mille peale pead toetuma. See oli kohutav. Kaks korda kukkumist (pepu ja põlved) ja lõpuks ikka jalutasin üles.

Siis hakkas mu kallis õpetaja mulle õpetama slaalomit. Kui aus olla siis see ei tulnud mul üldse välja! Seega siksakitasin edasi:D

Alla jõudes olid kõik teised juba seal. Tegime paar ühispilti ning siis pidime uuesti üles minema. Üks väike probleem. Ma ju ei osanud seda!

Proovisin ühe korra, kukkusin põlvede peale, proovisin teisel korral, kukkusin sabakondi peale, karjusin seal natuke ja lamasin mintsa ning proovisin uuesti. Kohe kuidagi ei tulnud välja. Seega otsustasime, et sõidame alla ning tuleme uuesti selle kaheinimese tõstukiga üles. Kui hakkasin enda lumelauda ilusti jalgade külge kinnitama, avastasin, et mu klamber on katki. Kruvi oli ära tulnud. Leidsin selle kruvi üles, kuid kuna seal ei olnud mingit ski service-it siis pidin katkise klambriga alla sõitma. Kukkusin loomulikult veel kaks korda perseli. Jeii..OO happy day eks.
Lõpuks kui alla jõudsin, ootas Teele mind seal. Kuna mu parem poolne klamber oli katki, pidin seekord vasak jalg ees üles minema. Mis oli tõsiselt kohutav, kuna me kukkusime ja lohisesime natuke üles poole ja saime lõpuks enda lauad tõstuki pealt lahti. Selle tegevuse pealkiri peaks olema:”Võitlus elu eest!”. Lõpuks libisesime alla tagasi.

Otsustasin, et jalutan tagasi, kuna perse haige ja klamber katki. Seega Teele läks üles, kuna Dada ootas meid.

Tuli välja, et minu teekond oli siiski lühem, kui nende oma, kuna jõudsin ennem kohale. Helistasin Teelele, et küsida kus nad on ja kuhu ma minema pean. Lõpuks siiski ootasin nad ära ja läksime koos ühte restosse.

Jõime kuuma teed ning ootasime enda lõunasööki. Tellisime küüslaaugu suppi ning mingeid pallikesed.

Peale seda teised otsustasid, et lähevad veel mäele. Mina jäin koos Romanaga ristsõnu lahendama.

Lõpuks kella nelja paiku sõitsime alla. Suht külm oli ikka, seega ei olnud meil ühtegi kohta, mis ei oleks kaetud olnud. Kiiver peas, prillid ees, sall ninani tõmmatud jne.

Tagasi jõudes vahetasime riided ära ning läksime alla õhtust sööma. Me läksime kolmekesi varem, kuna minujaosk oli väga valus treppe kasutada. Tellisin endale kofola ära. Ning lõpuks, kui teised kohale jõudsid, ei suutnud mina enam istuda, kuna liiga valus oli. Seega jätsin õhtusöögi vahele, võtsin enda kofola kaasa ning läksin üles. Dada tuli minuga kaasa, andis mulle valuvaigistit ning seega lamasin voodi peal ning olin internetis. Kui Teele ja Kristina tagasi tulid, otsustasime me teelega veel magada, ennem õhtust sessiooni.

Algul ei kujutanud ette, et kuidas ma sellest osa võtan, kuid siis vabastati mulle teises toas voodi ning jäeti vaheuks lahti. Selle sessiooni ajal rääkisime, mida tahame teha järgmise poolaasta käigus ja mis probleemid meil ka tekkida võivad. Peale seda anti meile 10 mindine paus. Mina loomulikult oma kohalt ei liikunud. Seega Teele tõi mulle läpaka. Tähh selle eest:)

Selle õhtu programmi pidid vahetusõpilased välja mõtlema. Ainukesed, kes midagi mõtlesid olid Teele ja Kristina. Seega peale nende mänge mängiti edasi Yfukate mänge. Mina istusin läpakas ning hiljem ühinesid minuga Teele ja Kristina:) Tegime paar pilti ning peale seda, kui teised hakkasid Mafiat mängima läksime me Teelega magama.

Järgmisel päeval ärkasime viis minutit ennem kaheksat, et sööma minna. Peale seda oli meil aega, et ennast valmis seada (riidesse, meik, soeng jne)ning, et asju pakkida. Kui ma lõpuks kõik valmis sain, helistasin enda vahetusemale. Rääkisin, et mu sabakont on vist katki ja sama on ka lauaga. Rääkisime veel, et kuhu ta mulle vastu tuleb ning siis lõpetasime kõne ära kuna oli aeg kohvreid alla tassima hakata.

Siis oli meil niisama aega, seega rääkisime niisama juttu. Mul olid sellised armasad kõrvarõngad, kus ühe peal on Love ja teise peal Me. Seega saime ka natuke laulda!

Kuid siis tuli välja, et meie toa võti oli kadunud. Õnneks leidisme üles. Peale seda vaatasime koos Chaova ja Teelega pilte, mis Chaova tegi selle aja sees.

Ning oligi aeg rongi peale minekuks. Kallistamisvoor ning siis tassisime asjad bussi. Ennem, kui ära sõitsime tegime pilti motelli ees.

Rongijaama jõudes ütlesime head aega Terezale ning tassisime asjad sisse, kuna pidime veel tund ja pool rongi ootama. Teised läksid poodi mineraalvett ostma ning me Teelega jäime sinna pagasi juurde. Lõpuks kui rong kohale jõudis tassisime asjad sisse ning istusime maha. Meil viie peale oli ikka väga palju asju!

Ma loomulikult ei saanud ilusti istuda seega lamasin seal. Rääkisime Lenaga juttu.

Kui ronge vahetasime pidime jälle enda asjad teise perrooni peale tassima ja natuke ootama. Kui uue rongi peale saime, pidime eralduma teistest, sest meil Teelega oli istmekohad broneeritud, kuid teistel ei olnud. Seega me Teelega läksime enda kohtadele. Rääkisime juttu ning olime niisama.

Lõpuks kui Žilinasse jõudsime, Teele aitas mul asjad maha tõsta ning läksin siis rongijaama kohvikusse, tellisin endale kakaojoogi, mis ei olnud just kõige maitsvam ning istusin netis.

15:15 läksin bussijaama. Kui sinna jõudsin oli buss juba ees. Ostsin end pileti ära ning see kord ütles bussijuht, et ma võin enda asjad bussi enda juurde võta. Seega tõstsin kõik enda asjad bussi, panin istme peale enda kõrvale (isegi ei uskunud, et mu kohver, lumelaud, söögikott ja läpakas ilusti ära mahuvad ühele istmele, aga mahtusid!) ning jäin magama. Ennem Vavrečkat helistasin Slavkale, sest olin Vavrečka lähedal ja tahtsin teada, mis õnnetus oli juhtunud, kuna seal oli kiirabi,, politsei jne. Tuli välja, et kolme auto kokkupõrge oli toimunud seal. Lõpuks jõudsin siis Vavrečkasse. Kallistasime ning siis Slavka aitas mul asjad bussist välja tõsta.


Koju jõudes hakkasin mina asju lahti pakkima ja teised läksid koos Molliga jalutama, et näha mis toimus seal, kus avarii oli.

Kui sain kõik enda asjad lahti pakitud jõudis Robko koju ning hakkasime hamburgereid tegema. Kui lõpuks kõik koju jõudsin, rääkisime minui seminarist ja mis vahepeal juhtunud oli ning ma kobisin siis magama. Kuna olin surmväsinud ja järgmisel päeval pidin kooli minema.

Selline oli siis minu kogemus poolaasta seminaril. Juhtus küll igasuguseid õnnetusi ja äpardusi, kuid hea seltskond ja toredad õhtuprogrammid tegid siiski selle poolaastaseminari väga lõbusaks ja meeldivaks:)


PS! Ei hakka seda kõike ise praegu läbi lugema. Võite mulle kirjutada kommentaaridesse, kui mingi asi väga häirib, kuid siiski arvan, et kõikide nende kirjavigadega, siiski saate aru sellest postitusest:D

Posted märts 1, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata

Head sõbrapäeva;)   Leave a comment

Armasta päikest, armasta kuud, armasta tugevat tuult.
Armasta sõpra – ta oskab aimata Su salasoove…
Tõeline sõber ei jäta sind kunagi hätta, on sulle igavesti truu!
Sõprus annab alati soojust meile kõigile.

PS! Marta sain su kirja kätte, suur suur aitähh selle eest. You made my day:)!  Ja tõesti “Seks ja linn 2” on ikka päris heaaa!!!

Posted veebruar 14, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata

Kõike ja mitte midagi!   Leave a comment

Kuna vahepeal ei ole pikalt kirjutanud ja kui kirjutasin siis mingi hullult vanadest asjadest:D Seega mõtlesin, et ennem , kui kirjutan kooliballist, kirjutan ka mis minu sünnipäeva ja kooliballi vahel juhtunud on.

Kõigepealt kokkuvõtvalt: vahetusisa sünnipäev, sain lõpuks kätte enda läpaka ja hiire (üks üllatav fakt siis selle kohta: panin ise läpakale op. süsteemi peale, loomulikult Jaana abiga, ning mu läpakas töötab ilusti ka praegu:D!!!), sain ka enda slovakkia id-kaardi kätte (kohutav pilt, ausõna nagu), reedeõhtu linnapeal ning ülejäänud nv pere ja perekonnatuttavatega mägimajakeses (mille jaoks tegin võileivatorti), järgmine nv oli Imperia nv tüdrukutega, ning reedene õhtu möödus balli jaoks saali kaunistades ja sain ka läpaka koti kätte…

Ok…Millest alustada siis…

Pm see kuu aega on nii kiiresti möödunud…Jälle. Esimesel nädalal jamasin siis läpakaga, kuna läpakal ei olnud mitte midagi peal. Kui sisse lülitasid, oli ainult must ekraan valge tekstiga ja see kõik. Pm jamasin läpakaga kaks päeva, kuna pidin op. süsteemi peale panema, programmid ja enda pildid teisest arvutist läpakasse tõstma. Kui see kõik valmis, hakkas loomulikult filme tõmbama. Kui aus olla siis ei teagi kui palju filme mul arvutis on, igastahes D kettal ei ole enam väga palju ruumi alles.

Pm viimased koolinädalad on möödunud suht normaalselt. Jaanuari lõpunädalatel oli kõigil palju vabu tunde, kuna õpetajad olid koos teiste õpilastega nädal aega suusalaagris vms. Seega paljudes tundides oli asendusõpetaja ja me saime niisama istuda ja juttu rääkida.

28. jaanuaril otsustasin, et see nv lähen välja, kuna eelmine nv istusin kodus. Ennem väljaminekut tegin võileivatordi valmis ning vaatasin filmi “You again” (häästi hea film, soovitan!). Väljusin kodust mingi 7 mintsa ennem. Bussijaamas kohtusin Mareku, Natalia, Marceli ja Patoga. Loomulikult, kui Marek mind nägi, ei suutnud ta ennast tagasi hoida ning laulis bussijaamas: Disko, Disko tancuj pre mna blizko (Disko, Disko, tantsi minu lähedal), mis on kujunenud juba minu tunnuslauluks.

Läksime kõik koos Pivaresse, mina läksin sisse Adjat ja Katkat otsima ning teised jäid välja Igoriga rääkima. Õhtu jooksul tantsisin põhiliselt koos Marcela ja Marikaga ning kell kümme läksin koos Natalie ja teistega bussipeale. Bussipeal rääkisime Nataliega inglise keeles ning üks purjus mees hakkas jahuma, et me ei tohi inglise keelt rääkida. See mees elas ka Vavreckas aga keegi ei teadnud, kes ta on. Kui bussipealt maha saime läksime Vavrecka baari. Mängisime seal Nataliega lauajalgpalli ja piljardid. Võitsin mõlemad imekombel ära:D Koju jõutsin juba keskööl. Seega vaatasin edasi seda filmi sealt, kus see mul pooleli jäi.

Järgmisel päeval ärkasin alles kell kümme. Katka ja Luboš läksid juba mägimajakesse, mina aga hakkasin võileivatorti kaunistama.

Kui Slavka kell üks koju jõudis tõstsime kõik vajalikud asjad autosse ning läksime ka mägimajakesse. Pm terve nv sõime, mängisime kaarte ning õhtul teised mängisid Activity 2 ning mina tegelesin Xavieriga. Pühapäeval saime koju kella kahe ajal. Pakkisin asjad lahti ja õhtu möödus läpakas istudes.

Siis kui käisime nv mägimajakeses, siis oli Xavieril ja Gabikal sünnipäev.

Terve järgmisel nädalal koolis midagi eriti toimunudki. Ainuke suursündmus oli siis Sing a German song. Ja mina  laulsin ka. Pm kui lõpuks lavale jõutsin läks kõik sõnad meelest ära aga jh, lõpuks kui muusikat mängima hakkasid teised tulid meelde ja ega ma ainukesena laulnud:D Seega oli kõik hästi:) Aga suht hea laul oli meil. Jäime neljandaks.

Aap ja selle nädala sees käisin ka kosmeetiku juures. Siin selline asi, et Fann Parfümeeriasse tuleb mõne kosmeetikatootja kosmeetik ja teeb tasuta meigi. Ma siis valisin sellise meigi, mida saaks balli jaoks teha. Kahju aint, et ball nädala pärast oli.

Samal päeval sain ka kaks kutset õhtuks. Maria kutsus mind hommikul koos endaga linnapeale ning Sonja peale kooli, et ma õhtul läheks Pivaresse,  tema sünnipäeva puhul. Seega koju jõudes aitasin maja koristada ning peale seda puhkasin. Kella kolmveerand üheksa paiku läksin jälle bussi peale. Algul seisin Twixi ees ning kui Adja ja Patrik minu juurde tulid läksime Pivaresse. Panin oma asjad ära ning läksime tantsima. Tõsiselt need Pivarese õhtud on ikka jõhkrad, kuna seal ei ole palju ruumi aga alati on palju rahvast. Seega tantsimiseks ei ole palju ruumi. Kella kümne ajal tulid Maria, Majia ja Adka Pivaresse ning läksime Imperiasse. Saime mingid helendavad käepaelad ning läksime ülemisele korrusele, et oma asjad laua taha ära panna. Maijal oli sünnipäev seega soovisin talle õnne ning peale seda läksime tantsima.

Algul oli Imperia suht tühi…seega tantsimiseks oli palju ruumi. Kuid juab südaööl pidid vaatama, kuhu tantsima mahud. Tüüpiline Imperia õhtu. Seega meie tantsisime enamuse aja teisel korrusel. Tutvusin ka kahe kutiga, kes käivad samas jõusaalis, kus mina. Pm algul üks torkis mind selle käepale asjaga ning kui ma ümber pöörasin, et vaadata, mis toimub tuli see teine minuga rääkima. Ütlesin talle kohe ära, et ma olen eestlane ja, et ma ei oska väga hästi slovakkia keelt, kuid teda see ei eriti ei huvitanud.

Õhtu lõpus kui teda uuesti nägin, küsis, et kuidas mu õhtu on möödunud ja mina vastasin loomulikult, et supperhästi, kuna nii see ka oli. Mõnus seltskond, hea muusika ja hea tuju. Mida veel tahta võiks.

Laupäeval oli meil siis uus Imperia õhtu, kuid mitte nii edukas, kui reedene. Imperias oli Oldies Night ja ei olnud just kõige toredam muusika. Seega seisime enamuse ajast teisel korrusel ning vaatasime, kuidas teised tantsivad. Kui oli parem muusika siis tantsisime ka.

Ennem, kui ära hakkasime minema, seisin ma trepi juures ning üks kutt läks mu jala välja ja ma hüppasin siis nagu segane, kuna jälgisin seda, mis toimub tantsupõrandal ja seega ehmatasin selle peale. Loomulikult sellel kuti jaoks oli see väga naljakas. Arvatavasti endalegi oleks olnud, kui oleks seda kõrvalt näinud. Ning peale seda läksid ka need jõusaalikutid must mööda ning küsisid, et kuidas õhtu möödunud on. Ei hakanud valetama ning ütlesin, et halvasti, kuna halb muusika oli ja ültse tantsida ei saanud! Ka nemad olid samal arvamusel.

 

Koju saime Adka vennaga. Kui me olime Namestovo silda ületamas, küsis Adka vend mult, et miks ma nii vait olen, kuid kui aus olla siis ma esimese korraga ei reageerinud selle peale, kuna ei arvanud, et ta minuga rääkis. Kui lõpuks aru sain, et minuga räägitakse vastasin talle..Lõpuks. Ma ei tea miks aga siinsetele meesoost isikutele meeldib kuulata, kuidas ma slovakkia keelt räägin, justkui see oleks mingi ime asi. Muudkui ütlevad, et nii ilus ja nii hästi räägin jne. Mis loomulikult ei ole minuarust tõsi. Nu aga kui neile sobib, siis ju hästi:D

Mis siis veel. Käisin selle nädala reedel siis Jasenicas kooliballi jaoks saali kaunistamas. Kõik olid nii üllatunud, et ma seal olin. Kuulsin, kuidas mu klassijuhataja küsis mu klassivenna käest, et kas see on Janne, pm ta ei olnud terve selle aja seal ning seega ei teadnud ta seda, kes seal täpselt olid.

Pm kolm tundi kaunistasime saali: panime lauad ja toolid paika, meie kolmekesi (mina, Barca ja Evka) panime dombula laua valmis ning pakkisime kingitusi kile sisse, et ilusam oleks ning kaunistasime saali õhupallide ja krepppaberiasjandustega . Seal oli suht külm ikka. Koju tulles olid käed tõsiselt külmad ikka.

Ok…Selleks korraks kõik. Ainuke põhjus, miks seda postitust nii hilja kirjutan, on sellepärast, et meil nüüd nädalane koolivaheaeg ning seega ei pea homme kooli minema…Nii mõnusss… Kuid mul ainult kaks päeva pm vabad, kuid siiski nende päevade sees peab  Yfu seminari jaoks presentatsiooni tegema , kaks inka tööd ära tegama ning asjad ära pakkima. Jahm…See saab raske olema, kui nad mu slovakkia keele oskust kontrollima hakkavad. Hakkab nalja saama, sest kui Mariaga käisime Twixis teed joomas, siis tema jaoks oli vahepeal väga naljakas, kui ma slovakkia keeles rääksin, kuna ma moodustan selliseid lauseid, et ise ka ei usu, kui valesti mõistetavad need olla võivad. Vast millalgi saab teha postituse enda suurimatest ämbrisseastumistest:D

 

 

Posted veebruar 14, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata