Tšehhi nädalane töölaager:) (08.05-15.05.2011)   Leave a comment

Nii, minu sealses koolis oli siis selline traditsioon, et iga aasta 11.klassi õpilased, kelle muidugi soovi, sõidavad nädalaks Tšehhi töölaagrisse. Kui aus olla siis ennem seda ei teanud mina sellest midagi. Muudkui klassikaaslased rääkisid igast hirmutavaid asju selle kõige kohta.

Panin siis ikka ka ennast sinna kirja. Meie klassist ei tahtnud töölaagrisse minna vist ainult 3 inimest. Ülejäänud kõik teised olid loomulikult nõus.

Nädal ennem ärasõitu hakati siis meid selleks kõigeks ette valmistama, toimusid koosolekud, kus räägiti ära, mis me endale muretsema peame, mida pakkima peame, millised on reeglid ja mida see töö endast ette kujutab.

Loomulikult reeglid läksid kõigil ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kõik olid ju elevil, et nädal aega veel ja juba läheme. Muidugi õpetajad ennem seda ütlesid,et ei ole üldse kindel, et minek on jne. Kuid siiski ühel pühapäeva hommikul oli siis minek.

Tšehhi jõudsime mingi hommikuks ja õhtul mingi kella kuue paiku jõudsime siis enda ööbimiskohta. Ilus päikesepaisteline päev oli. Kuid see mida me esmalt nägin oli suht šokeeriv. Sõitsime kuskile hoovile, kus ümberringi ei olnud midagi. Aint mingi sellised vanad stagna aegsed majad, mingi puust suur varjualune ja siis maja küljes oli veel väike varjualune, kus asus buffet/baar.

Muidugi kõik kohe bussis karjusid, et pöörame otsa ringi ja lähme minema (mina loomulikult olin see kõige kõvem karjuja seal!). Läksime siis bussist välja ja kohe oli maja akende peal mingid tüübi, kes jälgisid meid nagu mingit kino vaataks. Tassisime asjad siis kuskile ruumi ning jäime edasisi juhtnööre ootama, et mis nüüd edasi saab.

Tegime seal siis kõik nalja vetsude üle, kuna seal oli mingi pikk rida mingi sinise ja kollaste ustega asjandusi ning kui ukse lahti tegid, leidsidki üles wc-d. Jahm. see oli ka siis väike šokk .

Lõpuks jagati meile toad kätte. Pm ühte tuppa läksid siis mingi 16-18 tüdrukut ning kuttidel oli siis eraldi tuba, ka mingi 16 peale. Ja ainult üks võti, teadsime juba ette, et sellega saab probleeme olema.

Õhtul siis saime kõik enda voodi kohad kätte, räägiti meile, mis meid ees ootab, veel kord reeglitest jne. Ning peale seda läksime kohalikku buffet/baari, et ära proovida seda legendaarset Tšehhi õlut. Kuna minul ei olnud tšehhi kroone siis klassivend oli nii armas ja tegi mulle siis välja. Terve selle aja sain teada,et neil niisugune traditsioon, et kui keegi läheb endale õlut ostma siis ostetakse ka enda kõikidele sõpradele.

Esimene õhtu möödus rahulikult. Saime teada,et siiski ei pea me nendesse välisvetsudesse minema, et majas on olemas täiesti korralikud wc-d ja dušširuumid.

Järgmisel hommikul, kui ärkasime ajasime siis enda tööriided selga, tegime enda hommikused toimingud ära ning läksime alla hommikust sööma.

Peale seda saime mingit raudmaeiteamisasjad ja jalutasime majade läheduses olevale põllule. Räägiti ära, et tegemist on õlletaimedega, mida peame hakkama traadi ümber keerutama. Saime teada enda tükitasu jne..

Ning siis jaotati kõigile enda read kätte ja töö võis alata. Muudkui käisid meil mingid kaks tädi järgi, kes meile siis uuesti õpetas, et kuidas ikka tegema peame. Sellel päeval jõudsime põllule mingi kell 8 hommikul ja jõudsime elamiskohta samal ajal, ainult, et õhtul. Kõik siis jooksid üles, et dušši jaoks asjad võtta ja dušši alla minna. Tuli välja, et seal koos meiega on veel mingid noorterühm, kes jõudsid ennem meid kohale ning seega seisime ja ootasime, kuni nemad said enda asjad tehtud.

Kõik see nädal aega möödus suht samas võtmes. Hommikul põllul, lõõskava päikese alla, ilma tuuleta. Magamiskohta jõudsid olid surmväsinud, ronisid dušši alla ja siis natukeseks magama ja õhtul läks trall ja pidu jälle pihta. Tavaliselt jõudsime magama mingi kella 01:00 ajal, mis siis, et õhturahu oli kella 23:00 ajal.

Esimesel õhtul olime me kõik surmväsinud, peale tööd, kuid peale seda harjus keha sellega ära ja õhtul oli kohe palju rohkem energiat, et igast asju korda saata õhtuti. Tegime enda tantsuklubisid, aliase moodi mängu jne. Mina isiklikult olin koos nii enda klassi omadega kui ka teise klassi omadega, kes meiega koos tulid (meie klass pidi pooleks minema, kuna liiga palju inimesi ei saanud ühte kohta kaasa tulla, seega oligi üks ja pool klassi). Teise klassi omadega hakkasin ma suhtlema juba teisel õhtul. Ja tglt terve selle aja saime me kõik ilusti läbi.

Välja arvatud siis kolmapäeva õhtu, kus need teiste noorte grupi tüübid üritasid meiega koos olnud kuttide tuppa tungida ja seal “pidu” panna. Loomulikult tekkis sellest suure üritus, kuna meie omad ajasid nad siiski sealt ilusti välja, me olime algul all, kuid siiski pidime üles minema, kui üks tüdruk alla tuli ja õpetajaid otsis, et nad need tüübid ära sealt ajaks. Nu ma jooksin ka siis üles, olin trepi peal kui nad meile juba vastu tulid ja hakkasid meid seal tõukama. Pm teise grupi seltskonnas olid ainult kutid ja meie trepi seisime siis meie ja nad siis hakkasid nügima meid seal trepi peal. Selle käigus kukkus üks tüdruk trepist alla ja mind löödi vastu põske. Ei ole aimugi, kes seda tegi või miks vms. Lihtsalt kõik see juhtus liiga kiiresti, et millestki aru saada.

Ma muidugi ei tahtnud, et keegi teaks, et mind löödi, seega ütlesin ainult ühele oma uuele sõbrannale, et mind löödi, et lähen vaatan vannituppa, et see koht sinine ei oleks vms. Ütlesin ka, et ära kellelegi sellest räägi, kuna ilmselgelt see tüdruk, kes trepist alla lendas vajab õpetajate tähelepanu rohkem, kui mina seda vajasin. Kuid ei. Tulen siis vannitoast välja ja õpetajad ning Mato piirasid mind ümber ja hakkasid küsima igast küsimusi. Arvasid, et äkki mul on peapõrutus vms. Rahustasin nad maha, et midagi hull ei ole, et aint põsk tulitab. Kuna nii kui nii kutsuti neile kuttidele politsei, siis õpetaja arvasid, et ma peaks ikka avalduse tegema. Aga kuidas ma selle avalduse teen, kui ma isegi ei näinud, kes mind lõi!?!

Peale seda kui õpetajad ära läksid tuli Mato uuesti minu juurde, kallistas mind ja küsis uuesti, et kas kõik on ikka korras:) See oli temast ikka nii armas. Nii ta loomulikult tegi mitu korda sellel õhtul.

No pm kohale jõudsid siis lõpuks kaks politseiautot ning meie ei suutnud kuidagi tüdrukutega sealt ennast eemale hoida. Leidsime igast võimalusi, et aknast seda kõike jälgida, mis õues toimus. Ennem politsei tulekut oli vabsee nii, et meid kõiki suruti tubadesse, kuna need kutid ütlesid, et nad tulevad veel tagasi ja tulevad kaklema vms. Kui politsei juba tuli siis hiilisime jälle välja. Loomulikult eks.

Pärast sain teada, et need teise grupi omad olid seal kõik alles noortevanglast vabanenud vangid ja sellepärast nad siis nii osavalt seal trepi peal nügisidki ja igast trikke seal tegid. Kusjuures ennem seda kõike me laulsime nendega baari juures Slovakkia igast süldikaid ja kõik oli korras. Ja tund möödus sellest ja meie ööbimiskoha ees seisid kaks politsei autot ning meiega koos olnud tüdruk, kes trepist alla lendas, veetis öö haiglas.

Kui see jama kõik kõrvale jätta (nu tglt see sündmus ei olnud ainuke meil seal toimunud probleemidest, meil oli neid veel, kuid need olid nii väiksed:)), siis oli see kogemus ikkagi mõnus, saime seltskondlikult tööd teha, viimasel õhtul oli mõnus grilliõhtu selle ürituse lõpetamiseks ja üldse iga õhtu sellest ajast oli lihtsalt supper.

Loomulikult tänu meie lõbusatele õpetajatele toimus meil ka viimasel päeval, kui töö kõik tehtud saime, väike slovakkia pulm. Kõik oli olemas. Loor, kimbud, isamehed, preester, isad, emad. Ütleme kogu kupatus ikkagi:D Super kogemus oli see.

Sain endale sealt terve klassitäie uusi sõpru kelle juures koolis vahetunni ajas juttu sai rääkida ja tekkis meil ka väike traditsioon, reedeti peale kooli käisime ühe osaga sellest seltskonnast kuskil järve ääres istumas vms. Ja loomulikult minu Mato, kes kooli vahel lõi alati särama kui mind nägi ja kes mulle muudkui armsaid kommikesi ja kallistusi jagas:) Aap ja peale seda koolis oli näha kutte, kellel oli töölaagrist järgi mälestus, uue soengu näol. Keegi oli endaga kaasa toonud juukselõikuri ja siis õhtul poisid ikka olid üksteise stilistid! Ilmselgelt olid nad väga helded, kui ühel kutil lasti nulliga maha pm otsa ees olevad juuksed!

Loomulikult ei töötanud me seal tasuta. Lõppkokkuvõttes sain mina nt 80 eurot. Mis siis, et ma enamuse aja seal põllu peal lobisesin, magasin või jahm, lobisesin. Tglt tööd sai ikka tehtud aga meie klassi omad olid seal need kõige laisemad:D

Jällegi mälestused + uued sõbrad terveks eluks!!!

Advertisements

Posted august 5, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: