Archive for august 2011

Tšehhi nädalane töölaager:) (08.05-15.05.2011)   Leave a comment

Nii, minu sealses koolis oli siis selline traditsioon, et iga aasta 11.klassi õpilased, kelle muidugi soovi, sõidavad nädalaks Tšehhi töölaagrisse. Kui aus olla siis ennem seda ei teanud mina sellest midagi. Muudkui klassikaaslased rääkisid igast hirmutavaid asju selle kõige kohta.

Panin siis ikka ka ennast sinna kirja. Meie klassist ei tahtnud töölaagrisse minna vist ainult 3 inimest. Ülejäänud kõik teised olid loomulikult nõus.

Nädal ennem ärasõitu hakati siis meid selleks kõigeks ette valmistama, toimusid koosolekud, kus räägiti ära, mis me endale muretsema peame, mida pakkima peame, millised on reeglid ja mida see töö endast ette kujutab.

Loomulikult reeglid läksid kõigil ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kõik olid ju elevil, et nädal aega veel ja juba läheme. Muidugi õpetajad ennem seda ütlesid,et ei ole üldse kindel, et minek on jne. Kuid siiski ühel pühapäeva hommikul oli siis minek.

Tšehhi jõudsime mingi hommikuks ja õhtul mingi kella kuue paiku jõudsime siis enda ööbimiskohta. Ilus päikesepaisteline päev oli. Kuid see mida me esmalt nägin oli suht šokeeriv. Sõitsime kuskile hoovile, kus ümberringi ei olnud midagi. Aint mingi sellised vanad stagna aegsed majad, mingi puust suur varjualune ja siis maja küljes oli veel väike varjualune, kus asus buffet/baar.

Muidugi kõik kohe bussis karjusid, et pöörame otsa ringi ja lähme minema (mina loomulikult olin see kõige kõvem karjuja seal!). Läksime siis bussist välja ja kohe oli maja akende peal mingid tüübi, kes jälgisid meid nagu mingit kino vaataks. Tassisime asjad siis kuskile ruumi ning jäime edasisi juhtnööre ootama, et mis nüüd edasi saab.

Tegime seal siis kõik nalja vetsude üle, kuna seal oli mingi pikk rida mingi sinise ja kollaste ustega asjandusi ning kui ukse lahti tegid, leidsidki üles wc-d. Jahm. see oli ka siis väike šokk .

Lõpuks jagati meile toad kätte. Pm ühte tuppa läksid siis mingi 16-18 tüdrukut ning kuttidel oli siis eraldi tuba, ka mingi 16 peale. Ja ainult üks võti, teadsime juba ette, et sellega saab probleeme olema.

Õhtul siis saime kõik enda voodi kohad kätte, räägiti meile, mis meid ees ootab, veel kord reeglitest jne. Ning peale seda läksime kohalikku buffet/baari, et ära proovida seda legendaarset Tšehhi õlut. Kuna minul ei olnud tšehhi kroone siis klassivend oli nii armas ja tegi mulle siis välja. Terve selle aja sain teada,et neil niisugune traditsioon, et kui keegi läheb endale õlut ostma siis ostetakse ka enda kõikidele sõpradele.

Esimene õhtu möödus rahulikult. Saime teada,et siiski ei pea me nendesse välisvetsudesse minema, et majas on olemas täiesti korralikud wc-d ja dušširuumid.

Järgmisel hommikul, kui ärkasime ajasime siis enda tööriided selga, tegime enda hommikused toimingud ära ning läksime alla hommikust sööma.

Peale seda saime mingit raudmaeiteamisasjad ja jalutasime majade läheduses olevale põllule. Räägiti ära, et tegemist on õlletaimedega, mida peame hakkama traadi ümber keerutama. Saime teada enda tükitasu jne..

Ning siis jaotati kõigile enda read kätte ja töö võis alata. Muudkui käisid meil mingid kaks tädi järgi, kes meile siis uuesti õpetas, et kuidas ikka tegema peame. Sellel päeval jõudsime põllule mingi kell 8 hommikul ja jõudsime elamiskohta samal ajal, ainult, et õhtul. Kõik siis jooksid üles, et dušši jaoks asjad võtta ja dušši alla minna. Tuli välja, et seal koos meiega on veel mingid noorterühm, kes jõudsid ennem meid kohale ning seega seisime ja ootasime, kuni nemad said enda asjad tehtud.

Kõik see nädal aega möödus suht samas võtmes. Hommikul põllul, lõõskava päikese alla, ilma tuuleta. Magamiskohta jõudsid olid surmväsinud, ronisid dušši alla ja siis natukeseks magama ja õhtul läks trall ja pidu jälle pihta. Tavaliselt jõudsime magama mingi kella 01:00 ajal, mis siis, et õhturahu oli kella 23:00 ajal.

Esimesel õhtul olime me kõik surmväsinud, peale tööd, kuid peale seda harjus keha sellega ära ja õhtul oli kohe palju rohkem energiat, et igast asju korda saata õhtuti. Tegime enda tantsuklubisid, aliase moodi mängu jne. Mina isiklikult olin koos nii enda klassi omadega kui ka teise klassi omadega, kes meiega koos tulid (meie klass pidi pooleks minema, kuna liiga palju inimesi ei saanud ühte kohta kaasa tulla, seega oligi üks ja pool klassi). Teise klassi omadega hakkasin ma suhtlema juba teisel õhtul. Ja tglt terve selle aja saime me kõik ilusti läbi.

Välja arvatud siis kolmapäeva õhtu, kus need teiste noorte grupi tüübid üritasid meiega koos olnud kuttide tuppa tungida ja seal “pidu” panna. Loomulikult tekkis sellest suure üritus, kuna meie omad ajasid nad siiski sealt ilusti välja, me olime algul all, kuid siiski pidime üles minema, kui üks tüdruk alla tuli ja õpetajaid otsis, et nad need tüübid ära sealt ajaks. Nu ma jooksin ka siis üles, olin trepi peal kui nad meile juba vastu tulid ja hakkasid meid seal tõukama. Pm teise grupi seltskonnas olid ainult kutid ja meie trepi seisime siis meie ja nad siis hakkasid nügima meid seal trepi peal. Selle käigus kukkus üks tüdruk trepist alla ja mind löödi vastu põske. Ei ole aimugi, kes seda tegi või miks vms. Lihtsalt kõik see juhtus liiga kiiresti, et millestki aru saada.

Ma muidugi ei tahtnud, et keegi teaks, et mind löödi, seega ütlesin ainult ühele oma uuele sõbrannale, et mind löödi, et lähen vaatan vannituppa, et see koht sinine ei oleks vms. Ütlesin ka, et ära kellelegi sellest räägi, kuna ilmselgelt see tüdruk, kes trepist alla lendas vajab õpetajate tähelepanu rohkem, kui mina seda vajasin. Kuid ei. Tulen siis vannitoast välja ja õpetajad ning Mato piirasid mind ümber ja hakkasid küsima igast küsimusi. Arvasid, et äkki mul on peapõrutus vms. Rahustasin nad maha, et midagi hull ei ole, et aint põsk tulitab. Kuna nii kui nii kutsuti neile kuttidele politsei, siis õpetaja arvasid, et ma peaks ikka avalduse tegema. Aga kuidas ma selle avalduse teen, kui ma isegi ei näinud, kes mind lõi!?!

Peale seda kui õpetajad ära läksid tuli Mato uuesti minu juurde, kallistas mind ja küsis uuesti, et kas kõik on ikka korras:) See oli temast ikka nii armas. Nii ta loomulikult tegi mitu korda sellel õhtul.

No pm kohale jõudsid siis lõpuks kaks politseiautot ning meie ei suutnud kuidagi tüdrukutega sealt ennast eemale hoida. Leidsime igast võimalusi, et aknast seda kõike jälgida, mis õues toimus. Ennem politsei tulekut oli vabsee nii, et meid kõiki suruti tubadesse, kuna need kutid ütlesid, et nad tulevad veel tagasi ja tulevad kaklema vms. Kui politsei juba tuli siis hiilisime jälle välja. Loomulikult eks.

Pärast sain teada, et need teise grupi omad olid seal kõik alles noortevanglast vabanenud vangid ja sellepärast nad siis nii osavalt seal trepi peal nügisidki ja igast trikke seal tegid. Kusjuures ennem seda kõike me laulsime nendega baari juures Slovakkia igast süldikaid ja kõik oli korras. Ja tund möödus sellest ja meie ööbimiskoha ees seisid kaks politsei autot ning meiega koos olnud tüdruk, kes trepist alla lendas, veetis öö haiglas.

Kui see jama kõik kõrvale jätta (nu tglt see sündmus ei olnud ainuke meil seal toimunud probleemidest, meil oli neid veel, kuid need olid nii väiksed:)), siis oli see kogemus ikkagi mõnus, saime seltskondlikult tööd teha, viimasel õhtul oli mõnus grilliõhtu selle ürituse lõpetamiseks ja üldse iga õhtu sellest ajast oli lihtsalt supper.

Loomulikult tänu meie lõbusatele õpetajatele toimus meil ka viimasel päeval, kui töö kõik tehtud saime, väike slovakkia pulm. Kõik oli olemas. Loor, kimbud, isamehed, preester, isad, emad. Ütleme kogu kupatus ikkagi:D Super kogemus oli see.

Sain endale sealt terve klassitäie uusi sõpru kelle juures koolis vahetunni ajas juttu sai rääkida ja tekkis meil ka väike traditsioon, reedeti peale kooli käisime ühe osaga sellest seltskonnast kuskil järve ääres istumas vms. Ja loomulikult minu Mato, kes kooli vahel lõi alati särama kui mind nägi ja kes mulle muudkui armsaid kommikesi ja kallistusi jagas:) Aap ja peale seda koolis oli näha kutte, kellel oli töölaagrist järgi mälestus, uue soengu näol. Keegi oli endaga kaasa toonud juukselõikuri ja siis õhtul poisid ikka olid üksteise stilistid! Ilmselgelt olid nad väga helded, kui ühel kutil lasti nulliga maha pm otsa ees olevad juuksed!

Loomulikult ei töötanud me seal tasuta. Lõppkokkuvõttes sain mina nt 80 eurot. Mis siis, et ma enamuse aja seal põllu peal lobisesin, magasin või jahm, lobisesin. Tglt tööd sai ikka tehtud aga meie klassi omad olid seal need kõige laisemad:D

Jällegi mälestused + uued sõbrad terveks eluks!!!

Advertisements

Posted august 5, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata

Itaaliaaa….Supper! (12.03-19.03.2011)   Leave a comment

Ilmselgelt olen ma enda blogi vääga unarusse jätnud. Vabandan siis selle pärast. Lihtsalt väga kiire vahetusaasata lõpp oli ja kui aus olla siis kodus jätkus kõik sama kiirelt.

Itaalia. Olete kuulnud igast asju sellest kohast eks. Mina siis käisin Cortina D`apezzos, koos pere ja perekonna tuttavatega. Selline tõsine sportlik puhkus oli ikka.

Pm juba reis sinna oli päris pikk, kuid siiski möödus see minu jaoks magades. Kohale jõudsime, leidsime enda hotelli üles, tegime enda check-ini ära ja siis tubadesse. Õnn oli, et oli mingi 4 tärni hotell, kuna olime katusekorteris oma perega ja sinna kotte tassida oleks ikka tõsine piin olnud.

Pm terve meie reis siiski tiirles ümber lumelauatamise ja suusatamise. Käisime sõitmas pm iga päev erinevatel mägedel. Mina olin siis see, kes alles õppis lumelauatama ja kui aus olla siis just nendel mägedel, hmm ei ole just alguse suhtes hea algus, kuna esimesel mäel millel me käisime oli algul mingi kaks tõstukit, millel ma pidin ilusti peale saam aja siis jälle maha (aitähh vahetusvanematele, kes mind ikka väga palju aitasid selle juures!). Loomulikult viimase tõstukiga suutsin enda perse kuidagi tõstuki ette jätta ja sain tõstukilt löögi!!! Ma ei olnud saanud isegi mäe peale, kui juba tekkisid vigastused eks!

Esimene päev oli kõige jubedam. Pidin korralikult ära harjuma lauaga, siis kohe viidi mind punasele mäele, kust ma loomulikult karjudes alla tulin, ja siis tehti veel mingit hullemat tempot ka, et siis kohtumispaik kokku selgitada. Ilmselgelt olin mina viimane, kes sinna jõudis 😀

Jahm esimene päev lumelaua õppimise suhtes läks suht edukalt. Oli ilus ja mõnus ilm ning lumi oli ka parajalt sula, et laud libises ilusti edasi. Sain ilusti selgeks sikk-saki sõitmise. Tegin juba ka paar hüpet, kuna keegi ei olnud mulle rääkinud, et kuidas ma hoo maha saaks, kui see liiga suureks läheb. Siis ma lihtsalt lendasin seal suuremate mäeküngaste pealt alla. Pole hullu jäin elama.

Kuid siiski suutsin jälle sabakondi peale kukkuda ( Poolaasta seminar, kukkusin sabakondi puruks! Ja sellest oli siis möödas mingi kolm nädalat?). Ilmselgelt tuli siis varemalt koju minna, kui teised. Mina ei olnud seal ainuke õnnetu, kel õnnestus halvasti kukkuda. Kallis Barbora kukkus enda lõua katki. Seega saime siis ühe auto täis inimesi ja sõitsime hotelli. Saime siis Barbora lõua ära tohterdatud, läksin mina voodisse pikutama, et enda sabakondile natuke puhkust anda, vaatasin siis filme ja jäin magama.

Kui teised ka koju jõudsid käisime ujumas ära ja peale seda istusid vanemad kuskil kellegi hotellitoas ja meie noortega läksime siis välja küla uurima.

Ei leidnud me sealt midagi. Kõndisime küla teise otsa ja sama targalt tagasi, kuna seal külas ei olnud tõesti midagi. Leidsime siis hotelli lähedalt ühe väikse pizza koha, millest sai meie igaõhtune pelgupaik.

Pm kõik see 6 päeva mis me seal Itaalias olime läks kõik ikka mägedel olemise peale. Õppisin ka kolmandal päeva ja peale seda slaalomit. Tõsiselt rõõmus olin ikka, kui välja hakkas tulema. Loomulikult sain ka selgeks, kuidas lahtiste tõstukite peale istuda nii, et lumelaud on jala küljes, õppisin selle ära ka ainult selle pärast, et mul ei jäänud lihtsalt muud üle. Aga eks see oligi kõige parem, kuna esimese mäe peal ma ikka innukalt krabasin laua sülle ja istusin maha (muidu sellist asja ei lubata, kuid tegin tõstuki meestega diili:P). Kuid juba teisel päeval siis õppisin ka selle raske asja ära.

Päris nende tõstukitega ma ei pidanud sõitma, kus on see pulk ja sa toetad nende peale. Kusjuures ei tahtnud nendega sõitmist isegi ära õppida, kuna just eelmine kord ma niimoodi ka enda sabakondile tegin haiget.

Ütleme nii, et terve selle reisi ajal õppisin ma loomulikult häästi palju uusi sõnu slovakkia keeles ( Tänu Edkole, kellega me ikka igal õhtul pikalt jutustasime:)), õppisin ära slaalomi, tõstukitega sõitmise ja sain üldse julgust niisuguse asjaga tegelemiseks, kuna kui sa oled ikka mingi 3000 m kõrgusel ja tahad alla saada, siis sul ei jää ju midagi muud üle, kui pead lihtsalt alla sõitma…

Ainuke selline tüüpiline turistidele omane asi, mida me tegime oli see, et läksime ühel päeval peale lumelauatamist Cortina linna (Itaalia kõige kallim linn üldse!) ja saime kokku Gabikaga, peretuttav, kes töötab Itaalias ühes häästi kallis hotellis Cristallos. Jõime siis seal hotellis temaga teed, rääkisime juttu, näitas meile hotelliruume ja rääkis hindadest (ütlen ainult, et mingi üks öö oli normaalses toas mingi 800 euri. Aga võib-olla peaks seal lõpus üks null veel olema vms.) Pm sealsed hotellikülalise on mingid eriti snoobid ja kui nad meid nägid, et me seal mingite suusapükste jne asjadega, siis oli lihtsalt liiga naljakas mitte neile näkku naerda nende näoilmete pärast.

Peale hotelli läksime siis linna peale jalutama. Tegime siis vaateakna šopingut. Tõsiselt. Ma ei oleks vist raatsinud sealt isegi mingit võtmehoidjatki osta!

Peale seda saime Gabbiga kokku kuskil koogikohvikus, kus ta ostis meile mingit Itaalia special jooki. Peale seda läksime siis mingisse supermarketisse ja siis hotelli tagasi.

Ja nuh suveniirid ostsime siis hotelli kõrval asuvast suveniiripoest. Aap. Loomulikult saime ka netis passida, kohalikus pizzakohvikus.

Terve see reis oli omamoodi huvitav, kena loodus, hea tegevus päevaks ja mõnus seltskond õhtuks. Tõsiselt ma mäletan vist kuni elu lõpuni meie õhtusid seiklusi väljas. Igast lollusi sai korda saadetud ja kohe mitme ämbri täie naerdud:)!

Mälestused terveks eluks:)!

Posted august 5, 2011 by ChicadeDisko in Määratlemata